Berndt Otto Stackelberg

Berndt Otto Stackelberg vanem (14. mai 1662 Tallinn – 29. august 1734 Turu) oli baltisaksa päritolu Rootsi sõjaväelane (feldmarssal), vabahärra.

Berndt Otto Stackelberg oli Stackelbergide Haljava vabahärrade haru esivanem ja Rootsi feldmarssali Berndt Otto Stackelberg noorema isa.^{[1] [2] [3]}

11. juulil 1727 sai ta Rootsi kuningalt Fredrik I-lt feldmarssali auastme ja vabahärratiitli ning ta kanti Rootsi rüütelkonna aadlisuguvõsade loendisse (nr 192^[4][5][6]).

Talle kuulus Eesti aladel Haljava mõis.^{[7] [8]}

Berndt Otto Stackelberg vanem teenis nooruses Hollandi, seejärel Prantsuse armees ning sai kümne aastaga kapteniks.

Põhjasõja algaastail oli ta algul kindral Otto Vellingki adjutant, seejärel juhtis ooberstleitnandina üht jalaväepataljoni W. Schlippenbachi armees ja siis ooberstina Pori jalaväerügementi. 1704. aastast teenis ta Adam Ludwig Lewenhaupti komando all Kuramaal ja Riias, 1706. aastal ülendati ta kindralmajoriks.

1708. aastal oli Stackelberg Lewenhaupti armees jalaväeülem ja 1709. aastal juhatas ta Poltava lahingus ühte neljast jalaväekolonnist. Selle eesotsas murdis ta läbi reduutide liinist ja osales saatuslikus rünnakus Vene peaväe vastu. Põgenemise alates üritas ta oma mehi peatada, kogus neid enda ümber käputäie ja läks nende eesotsas viimasele vasturünnakule, kuid langes siis Vene vägede kätte vangi.

B.O. Stackelbergil õnnestus vabaneda Vene sõjavangist alles Põhjasõja lõppedes. Ta suundus Rootsi, kus ülendati 1722. aastal jalaväekindraliks ja määrati Soomes asunud vägede juhatajaks.